Leirikoulu 2005, 2007
Saue Gümnaasiumi seovad pikaajalised sõprussidemed Soome Helsingi Alppila Yläastega. Kõige aktiivsemalt oleme arendanud koostööd keskkonnahariduse vallas. Soome kooli õpilastel toimub igal aastal traditsiooniline nn leirikoulu (tõlkes -keskkonnalaager). See ei ole midagi muud kui õues õppimine. Kuna üks ainetund jääb praktiliseks loodusetundmiseks liiga lühikeseks, siis kohaliku omavalitsuse (antud juhul Helsingi linna) rahalisel toetusel võimaldatakse 3-päevane üritus läbi viia klassiruumist väljas. Nii õpitakse kokku saama just eheda, mitte üksnes virtuaal-loodusega Internetist. Aukartuse tekitamine kõige elava ees ja looduse hoidmine peaks olema kooli üks peamistest ülesannetest. Soomlased on mõistnud, et õuekool loob sellise suhtumise tekkeks head eeldused.
Soome kooli loodusainete õpetaja Pirjo Sohn soovis ka Saue kooli õpilasi kaasata ja kutsus meid osalema 12.-14.09.2005 keskkonnalaagris Eestis. Meil on suurepärased koostöölaagrid toimunud 2001.a. sügisel ja 2003.a. kevadel. (Vaata ülevaadet.)
Keskkonnalaager ei ole lihtsalt ekskursioon. Õpilased teevad rühmatööna jõe-, metsa-, mere- ning õhuvaatlusi. Võtavad veeproove ja analüüsivad vee omadusi (pH, läbipaistvust, planktonit). Määravad samblike abil õhu puhtust ning hindavad ümbritseva keskkonna seisundit. Uurivad kivistisi lubjakivides ja imetlevad hiiglaslikke rändkive. Töö käigus võrdlevad Soome ja Eesti loodust ning majandustegevusest tingitud keskkonnaprobleeme, täidavad töölehti etteantud ülesannetega. Päevasündmused talletatakse päevaraamatus, videona, fotodena ( Vaata pilte!) Suhtluskeeleks on inglise keel. Teekond kulges läbi Harju-, Lääne-Viru- ja Ida-Virumaa, kus kontrastid loodus- ja tööstuskeskkonna vahel ilmnevad kõige paremini. Külastasime Lahemaa puutumatut loodust ja Virumaa tööstusmaastikku.
Selleaastane laager algas Eesti kõige suurejoonelisema - Kostivere karstiala (125 ha) uurimisega. Karstid on vee lahustava tegevuse toimel kujunenud tühemikud lubjakivides. Suurel langatusalal on unikaalne 2,8 m kõrgune seenekujuline jäänuk, nn. „kiviseen". Esmane kokkupuude Eesti lubjakiviga oli soome lastele põnev. Jõelähtme jõgi (54 km, ülemjooksul ka Raasiku jõgi) saab alguse rabadest ja ühineb Jägala jõega umbes pool kilomeetrit Jägala joast allpool.
Ajalooliselt pakkus Jõelähtme huvi kui vanimaid püsiasustusega alasid Eestis. Ala asustati juba varasel rauaajal (I aastatuhande teisel poolel e.m.a.). Ümbruses on leitud poolsada kultusekivi ja kivikirstkalme. Rebala küla karjamaadel avastati esmakordselt Eestis ja kogu Ida-Euroopa metsavööndis u. 2000.a. vanused muistsed põllulapid. Lagedaid loopealseid ehk alvareid oli kerge harida ja nii tekkis siin ka paikne eluviis. Nende põldude harijad on siiasamasse oma põldude juurde maetud. Väljakaevamistel leitud aardeid uurisime Rebala kaitseala muuseumis.
Edasi viis meie tee Jägala jõe äärde jõevaatlust tegema. Jägala jõgi (pikkus 103 km) on Põhja-Eesti pikemaid jõgesid. Algab Vargamäe-mailt ja suubub Ihasalu lahte. Ainus oluline vasakpoolne lisajõgi on Jõelähtme. Jägala jõgi, ületades klindiserva, moodustab Eesti võimsaima ja ilusaima Jägala joa. Joa kõrgus on 8 m ja laius veerikastel aegadel 60-70 m. Joa ette on tekkinud 6 m sügavune hiiukirn. Joa astangul paljanduvad aluspõhjakihid - peal lubjakivid, all roheline glaukoniitliiv ning pruunikas diktüoneemakilt. Joa peal paekiviplatool oli vesi madal. Suurvee ajal langeb aga lai veekangas kohisedes sügavikku.
Vee-energiat kasutades on jõel taastatud Linnamäe HEJ. Paigaldati üks turbo-generaator võimsusega 1 MW, mis võimaldab toota 6370 MWh elektrienergiat aastas. Lisaks säästva arengu põhimõtetega kooskõlas olemisele areneb ümbruskond koos tehtavate keskkonnakaitseliste töödega korrastatud puhkealaks.
Lõunasöögiajaks olime jõudnud mereni – Kaberneeme ja sealt edasi esimesse ööbimispaika Sagadisse. Pärast lõunat töötasime Metsamuuseumis, kus P. Hussar jagas tööjuhendid ja iga rühm valmistus vastama küsimustele. Hilisel öötunnil tegime ekskursiooni Sagadi mõisa, käisime saunas ja korraldasime tutvumisõhtu.
Uue päeva hommik algas metsavaatlusega Altja jõeäärsel Koprarajal. Koprarada asub 1,5 km Altjalt Sagadi poole. Niiskel orulammil kaitsevad õrna taimkatet laudteed ja trepid. Rajal tutvusime maalilise Altja jõega ja sealse elukooslusega – valdavalt mitmesuguste palumetsa taimedega, vana anglepikuga ning kopra tegevusjälgedega. Altja jõgi ise algab Sagadi ümbruse soistelt aladelt ja voolab ligi 20 km, enne kui Altja küla juures merre suubub. Altja neemel tutvusime valdavalt Soomest saabunud rändkividega. Nn vabaõhumuuseumis oli stend ja numbritega tähistatud kivid. Iga rühm valis oma kivi ja kirjeldas seda.
Lõunasöök Sagadis ja edasi Kunda poole, kus Eesti loodusvaradest: lubjakivist, veest ja sinisavist tehakse tsementi. Kundas toodetakse tsementi juba aastast 1870. Sinisavi kaevandatakse mere äärest ja lubjakivi Aru karjäärist. Meie leidsime sealt põnevaid fossiile: trilobiite, peajalgseid ja okasnahkseid.
Tsement (keskmiselt 650000 t/a) eksporditakse paljudesse Euroopa riikidesse oma sadama kaudu. Kunda Tsemendimuuseumis tegime tsemenditootmisest kokkuvõtte ja uudistasime kuulsate Lääne-Virumaa meeste (T. Padar) käejälgi kivistunud tsemendis. Jalutasime ka vanas pargis ja nautisime Kunda jõele ehitatud hüdroelektrijaama vetevoogu. Veendusime, et hall tsemendilinn oli muutunud roheliseks, sest AS-i Kunda Nordic Tsement tegevus keskkonna vallas on olnud muljetavaldav.
Hilisõhtuks ja väsinud seltskonnaga jõudsime Ida-Virumaale, Kohtla-Nõmme hostelisse. Tegime teisest laagripäevast kokkuvõtte ja plaanid algavaks. Soomest tulid ärevad teated tugevast tormist Läänemerel. Sellest tulenevalt pidime kolmandal päeval tempot tõstma, et veidi varem Tallinna sadamasse jõuda.
Hommik algas allmaaretkega Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseumi. Peale tavaliste stendide, fotode ja muude saalieksponaatide vaatamise viibisime täielikus kaevurivarustuses tund aega kaevanduskäikudes (kogupikkusega 1,6 km ja 8 m sügavusel), sõitsime kaevurirongiga tellitud kaevurilõunale maa all. Kiiruga vaatasime üle ka kaevanduse maapealsed ehitised ja põlevkivijäätmete mäed.
Eesti peamise kütuse - põlevkivi - suurimad leiukohad paiknevad Ida - Virumaal. Kohtla-Nõmme kaevandus tegutses 1937-2000 ja toimus üheaegselt nii allmaa- kui ka pealmaakaevandamine. Oma eksisteerimise 64 aasta jooksul tootis Kohtla kaevandus põlevkivi ca 48 329 542 tonni. Sellisest põlevkivikogusest jätkuks kogu Eesti varustamiseks elektrienergiaga järjest ca 14 aastat. Saadud teadmised kordasime üle Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumis. Siit leidsime ka kõikidele Aru kärjäärist leitud fossiilidele nimed ja veel palju huvitavat.
Kõrvuti süngevõitu tööstusliku tehismaastikuga on Ida-Virumaal palju kaunist, kohati inimtegevusest puutumata loodust. Nii saigi meie keskkonnalaagri viimaseks peatuspaigaks panga ja veepiiri vahele jääv looduskaunis ja Eesti kõrgeim - 26 meetrine Valaste juga ja Eesti loodus-maastike sümboliks kuulutatud Saka-Ontika pankrannik. Need on ühtlasi ka parimad kohad vanaaegkonna kivimite tundmaõppimiseks eluslooduses. Loodusjõud on aastamiljonite jooksul kujundanud Eesti ilusaima ja kõrgeima paeastangu. Paeseina igas tükikeses on otsekui muuseumis tardunud aastamiljonite tagune merepõhjaelu. Paekallas tekkis arvatavasti 60 milj. aastate vältel siin elanud lubjabakteritest, meresoolade ja muda kivistumise tagajärjel. Rusukaldal kasvab unikaalne pangamets - lopsakas ja liigirikas. Huvitavam leid oli „dollarilill“. Rand mere ääres oli enamasti klibuline ja usinamad leidsid taas fossiile või auguga „õnnekive“. Oma kõrgeimas kohas on pankrannik 56 m üle merepinna. Panga servalt nautisime kauneid vaateid merele. Vaade Soome lahele tekitas koduigatsuse. Tallinna oli 165 km.
Keskkonnalaagrist valmis video ja tohutu hulk fotosid kaunitest ja huvitavatest paikadest. Üritus jäädvustatakse ka CD-na. Kokkuvõtteks esitab iga rühm oma töö- tulemused raportina või koostab uurimusliku töö. Parimaid töid on võimalik esitada üleriigilisele keskkonna-alaste uurimustööde konkursile ja tutvustada ka teistele. Kolme päeva jooksul õpilased sõbrunesid ja vahetasid aadresse, et koostööd jätkata. Kui Eesti Koolimetsade Ühendus koos Haridus- ja Teadus- ja Keskkonna-ministeeriumiga kutsuvad üles kõiki Eesti õppeasutusi õues õppima, siis tänu Saue LV rahalisele toetusele osalesid Saue Gümnaasiumi 8c ja 7c klasside õpilased koostöös sõpruskooli õpilastega projektipõhises integreeritud avastusõppes.
Tänan kõiki õpilasi, kes laagritöös agaralt kaasa lõid. Loodan, et nende silmaring on nüüd avaram ning huvi looduse ja meid ümbritseva keskkonna vastu suurem.

Projekti koordinaator Ulvi Urgard
30.09.2005